Joogast filmiöödeni: kuidas kalmistud üritavad elavaid meelitada Need kalmistud kogu riigis on rohkem kui avalik ruum. Kui Tallinnas asuv metsa kalmistu 1860. aastal esmakordselt avati, ei olnud see mõeldud mitte ainult matmispaigaks, vaid ka lõõgastumiseks mõeldud looduspargiks, mida kõik saavad nautida. Maastikuarhitektid kujundasid paigutuse ja kalmistu kasvades ning elanike vahetumisega suurenes ka kujundus koos sellega. Nüüd pole see ainult surnuaed - see on enam kui 2000 puuga sertifitseeritud arboreetum. Kohalikud kasutavad seda tänapäeval pargina, looduslikus keskkonnas jalutuskäikude või piknike pidamiseks. Tallinna minevik (ja tänapäev) on kooskõlas saksaliku kalmistu kontseptsiooniga: need olid kavandatud avaliku kasutusega parkideks. Suundumus Eestis jälgis oma päritolu 1831. aastani esimese suuremahulise kalmistuga, Metsakalmistu mäe lähedal, Pirita linnaosas. See oli aeg, mil avalikke ruume - näiteks parke, kunstimuuseume ja botaanikaaedu - Eesti Vabariigis tegelikult ei eksisteerinud. „Kalmistud, mille satrnaseid ehitasime endale üha enam pärast 1830. aastat, olid looklevate teede ja maaliliste vaadetega kohad,“ rääkis kalmistute autor maastikuarhitekt Rasmus Kager 2011. aasta intervjuus Postimehele. “Teil olid äkki suured maatükid, mis olid täidetud kaunite skulptuuride ja aianduskunstiga. Inimesed korraldasid kalmistutele piknikke, jahti ja laskmist ning vankrisõite. Need kohad muutusid nii populaarseks, et mitte ainult ei antud välja külastajatele suunamiseks mõeldud käsiraamatuid, vaid kirjutati ka igasuguseid reegleid. ” Kalmistud hakkasid jõudma üle kogu maapiirkondade kalmistute liikumise - perioodi, mil kalmistutest kui parkidest sai suur asi linnaelanikele, kes vajavad põgenemis- ja lõõgastumispaika. Liikumine hakkas jõudu kaotama 1800. aastate lõpus, kui need kalmistud inspireerisid suuri matmisvabasid linnaparke. Ühiskondlikud tegevused kanti üle ja algas vahetus, kus inimesed hakkasid kalmistuid nägema pigem austatud mälestusmärkidena ja vähem kui avalike ajaveetmise paiku. Neid seostati pigem leina kui meelelahutusega ja paljud sulgesid oma väravad avalikule tegevusele. Kuid nüüd, mõnede meist ja kõigi meie loodusesõbrade kergelt morbiidse uudishimu pärast, võime rõõmsalt öelda, et mitmeotstarbelised surnuaiad ja kalmistud pöördudvad tagasi algse stiili juurde. Need seitse liikumist lükkavad edasi kõigega, alates joogast ja jooksmisest kuni koeraparkide ja filmiõhtuteni. Lisaks selliste riiklike ikoonide nagu Lennart Meri ja Alo Matiiseni hauakivid pidamisele pakub Metsa kalmistu kohalikele ja külastajatele täielikku programmi. Mõned lemmikud on õues näidatavad filmid, lemmikloomade jalutuskäigud, mesinduse töötoad, fotod koos jõuluvanaga, kontserdid ja isegi koerte pidu. Kalmistul joogat õpetav Anne Merine rääkis, et tal on kavas oma pulmapidustus septembris. "See on ilus 35 hektari suurune roheline ala Tallinna äärelinnas," ütles ta. "Ja kui inimesed väldiksid seda kartusega, et see on liiga õudne või kole, võiksid nad ühe kapitooliumi parima kalliskivi kahe silma vahele jätta." Söögijahtidest ja seenelkäimisest kuni põhjalike aruteludeni A.H. Tammsaare üleloomuliku kinnisidee üle, hõlmavad Siselinna kalmistut sündmused tohutut valikut ajaloolisi ja loodusteemasid. Kalmistu sihtasutus kontrollib programmi ning selle ainus eesmärk on aidata külastajatel avastada kogu kunst, kultuur ja ilu, mitte ainult hauaplatsid ja hauapiirded, vaid ka kogu 270 hektari suurused pargitaolised maa-alad.